Kunstiteadlane Vappu Thurlow kirjutab Kaija Kesa-Rebase näitusest GÜ galeriis

Kunsti kõige olulisemaid jooni on ajastutundlikkus ehk nende teemade sõnastamine ja väljendamine, mis on avalikkuses veel osaliselt teadvustamata. Sõja kõrval teeb praegu muret looduse rüüstamine, metsade raiumine, pesitsusrahu eiramine, lindude ja loomade massiline hukkumine. Inimsuse üheks peamiseks mõõdupuuks on saanud osavõtlikkus inimese kõrval ka teiste elusolendite suhtes. Kunstis ei ole realistlik maastik enam lihtsalt harmooniat ja rahu kiirgav teos, nagu oli veel eelmise sajandi lõpul, vaid väljendab kunstniku vajadust kõige elava kaitseks välja astuda.

Kaija Kesa-Rebasele tegi ettepaneku hakata enda poolt lindudest tabatud fotokaadrite põhjal graafikat tegema loodusfotograaf Aimar Säärits. Kunstnik tunnistab, et kuigi ta võib metsas käia, ei oleks ta ise nii tabavaid momente jäädvustada suutnud. Selline koostöö ei kahanda tema teoste väärtust, otse vastupidi: kahe inimese linnuhuvi kriipsutab veelgi alla teema elulisust. Need on tundlikud, subtiilsed tööd. Me teame, et jäälind on hästi värviline, aga Kaija Kesa-Rebasel tundub ta rohukõrte vahel peaaegu läbipaistev. Suured tondoformaadis linnupildid on trükitud kahelt plaadilt, kombineerides oforti ja pehmelakki. Linnukujund tuleb vaskplaadilt, teda ümbritsev maastik alumiiniumilt; viimane on kas graveeritud või kantud plaadile taimetrükis. Mõnikord teostab kunstnik oma graafikat õhukesel jaapani paberil, mis rõhutab veelgi motiivi kergust. Samal eesmärgil eksponeerib ta töid sageli ilma raamideta, need otekui hõljuksid õhus.

Kaija Kesa-Rebane on püüdnud oma töödes pealispinna alla vaadata, mõistatada näiteks vanadest fotodest inspireeritud teostes ammu elanud inimeste mõtteid ja unistusi. Ta tunneb huvi väikeste olendite vastu, uurides näiteks taimeseemnete salaelu. Kunstnik on suurendanud neid kuni monumentaalsuseni, mis annab neile uudse kuju; vaadates me neis seemet näha ei oska. Kaija Kesa-Rebane on pühendanud graafilise seeria tolmeldajatele putukatele ja kujutanud toredasti mesilasi. Kui kunstnik hakkas mokulito tehnikas liblikaid kujutama, koges ta seletamatut ülendust. Justkui oleks temagi kehastunud haldjalikuks olendiks. Liblikapiltide loomise päevil läbis ta ise suuremat elumuutust -- täpselt nagu üks neist mutukatest, kes väljuvad kookonist, leiavad, et neile on kasvanud kaunid tiivad ja tõusevad siis vabanenult kõrgele õhku. Muide neil päevil, kuus aastat tagasi, seisis ka Eesti ühiskond märkamatult alanud suurte muutumiste lävel.

Kaija Kesa-Rebane on asetanud näitusesaali pingi, millel istudes saab veidi mõtteid koguda, eksponeeritud materjalisse süveneda. Kiirustajad ei märka looduse imesid. See kujundusvõte mõjub elegantse vihjena, millega tasub kindlasti arvestada.

Vappu Thurlow